Rubriigiarhiiv: Uudised

2018 aasta sisemeistrivõistluste tulemused Lihulas ja Viljandis

2018 sisehooaeg on läbi. Võistlusi oli üksjagu.
Esimene tuleproov oli Tallinnas, meie oma klubi võistlusel, milleks oli Klubide Karika 1. etapp. 20 Y laskmine on populaarne! Sisevibulaskmisvõistlustele sobilikke suuremaid spordirajatisi on hädasti vaja! Meie meelest oli tore võistlus, sisehooaeg sai korraliku stardi. Loe edasi 2018 aasta sisemeistrivõistluste tulemused Lihulas ja Viljandis

Suveplaanid 2018

Suvised laskmispaigad vajavad palju hoolt ja energiat. Samas on see aeg, kus suurem osa noori puhkab. Klubi sissetulekud on minimaalsed. Jõgisoo vibuplatsi hooldamine on olnud väga keeruline. Õnneks tulevad sellel aastal appi meie endised klubikaaslased NS Archery’st. Tallinna suvise laskmispaiga pidamise ja hooldamisega on olnud ka päris palju probleeme, sellel aastal on plaanis teha treeningud Kanaveres. Loe edasi Suveplaanid 2018

Loovtööd

Sagittariusel on hea meel olla oma noortele laskjatele abiks põhikooli riikliku õppekava täitmisel põhikooli lõpetamise tingimuseks oleva loovtöö tegemisel (Põhikooli riiklik õppekava, § 14 pt 4, § 15 pt 8).  Alljärgnevalt oleme avaldanud oma liikmete vibuteemalised lõputööd. Leidku järgnevad loovtöökirjutajad neist innustust ja julgustust omagi tööde sisuks vibulaskmist võtta! Õpilaste (teadus)töödele omaselt on tekstides mõningaid konarusi, aga kusagilt peab alustama ja kõige tähtsam on analüüsi- ja sünteesioskuse sidumine harrastatava alaga.  Loe edasi Loovtööd

Siniste lohede legendi sünd

Meie klubi nimeks on Sagittarius. Sagittarius on ladinakeelne nimetus tähtkujule, mis eesti keeles on tuntud amburina. 2006 aastal loodud vibuklubi nimevalikul kaalusime mitmeid ja jäime tähtkuju ladinakeelse nimetuse juurde. Millalgi 2008 aasta paiku uuendasime klubi logo ja inspireeratsiooni pakkus siniste tuleleekide visuaal. Mõni aasta hiljem uuris treener Jaanus idamaade mütoloogilisi kujundeid ning silma hakkas järgmine asjaolu: sama tähtkuju Hiina astroloogias sümboliseerib asuursinine draakon. See tegelane on ilmestanud ka Hiina viimase keisridünastia lippu ning on olnud kaitsesümboliks Jaapani kultuurikoos, samuti ilutseb see tuhandete taoistlike templite väravatel.

Kus on klubi logo kõige paremini nähtav? Ikka klubisärkidel! Vaatanud meie klubi särkidele uuesti otsa, siis polnud kahtlust – antud tegelane on ilmunud alateadlikult meie esindussärkidele kohe algusest peale. Uutel särkidel ilutseb sinine lohe juba märksa realistlikumalt, lohe (draakon) sümboliseerib tarkust ja julgus. Mida vibulaskmises on vaja?

Meie treeningute ja võistluste sisemiseks väärtuseks sobib meie loheteema hästi. Sinised lohed on siinmail nüüd sündinud ja kasvavad aasta-aastalt. Me kogume vibulaskmises vajalikke tarkusteri ja julgeme neile elu sisse puhuda!

Logo lugu

Inimestena vajame narratiivi või lugu, millega end siduda, milles end ära tunda. Kui Sagittarius 2006. aasta novembris esimesele treeningule huvilised kokku kutsus, ei olnud veel kellelegi teada, milliseks üheskoos alustatud rada kujuneb. Esimesed seitse aastat kulusid enese ja oma koha määratlemiseks Eesti vibu- ja spordimaastikul. 

Esimene logo sai oma kujunduses tõuke Nike swooshilt. Heaks ei saanud tulemust pidada, ent oli olemas märk ja värvid, mille taha koonduda. 

Aastast 2009 tuli kasutusele sama logo uuendatum versioon, kus sinisele noolele sai lisatud tribali leegid.

Sellist logo kasutasime kuni 2014. aastani. Läheneva kümnenda tegevusaasta lähenemisega tundus hea mõte võtta ette radikaalsem logouuendus ja sellest ajast on kasutusel äkilisem logo, mille kõrvale tekkis ka signatuurne ikoon.

 

Siit algabki lugu, mida logo pildipoolele lisaks jutustada. Nii, nagu klubi veavad kaks treenerit, nii on ka pildile toeks sõna. Loe märki toetavat legendi siit.

Argentiina reisikiri nr 5

Iguazu retk peale võistlusi, preemiareis endale peale suurt võistlust. 17.10.2017, Keila

Argentiina noorte MM’i sõitu planeerides jäi koheselt peale mõte pärast võistluspäevi jääda veel mõneks päevaks kohapeale ringi vaatama. Samas jätsin lahtiseks, mida täpsemalt vaatama läheme. Reede õhtul (06.10) vaatasin lennupileteid eri suundadesse. Sihtmärkideks olid rahvuspargid (nagu laskja jutt juba :)). Google otsing soovitas Iguazu loodusparki, mis asub Argentiina kirdenurgas Paraguai ja Barasiilia vahel. 15 minuti pärast olid lennupiletid ostetud ja sealne majutus broneeritud. Reisiks Iguazu piirkonda võtsime kolm päeva.

Laupäeval, 07.10, käisime teiste koondislastega veel plokivõistkondade finaale vaatamas ning sellega meie võistlusprogramm lõppes. Soovisime teistele kaasmaalastele head kojusõitu või Mehhikosse suundumist ja pakkisime asjad. Iguazu reisile võtsime kaasa ainult seljakotid, vibuvarustuse olid Rosario hotelli töötajad nõus vahepealseks ajaks lahkelt enda juurde hoiule võtma.

Iguazu võttis meid vastu soojuse ning suure niiskusega – sattusime sinna vihmaperioodi ajal. Loodus kõik kevadiselt  õitsemas. Esimese päeva otsustasin veeta linnas, mis asub kolme suure riigi piiripunktis. Looduslikult asub see kahe suure jõe ühinemisnurgas, kus iga riigi kaldal asuvad ka piiripunktide postid ja platvormid ilusa ja võimsa loodusliku vaatemängu jälgimiseks. 

Järgmine päeva oli looduspargi külastuse kord. Takso on seal peamine liiklusvahend, hinnad seejuures üsna soodsad. Sõitsime majutuspaigast loodusparki, teel olid hoiatavad sildid erinevate metsloomadega, kes võivad vihmametsast ootamatult teele ilmuda. Ei olnud just kõige ohutumad elukad seal listis… Omaette teema on muidugi keel. Inglise keelt mõistavad väga vähesed, räägivad veelgi vähemad. Selles piirkonnas on palju indiaani päritolu inimesi. Nemad askeldavad üldse omas maailmas.

Eelmisel päeval mööda linna rännates märkasime palju kindlustatud elamuid. Slummid ning kehv prügimajandus torkasid silma. Tore aga oli näha, et loodusparki sisenedes need probleemid kadusid. Loodus on ikka võimas ja selle eksponeerimiseks on seal kõik päris hästi tehtud. Hommikul heidutas meid vihm (ikkagi vihmametsa ala) ja äike. Esimese atraktsioonina tuleb sõita kitsarööpmelisel raudteel lõpuni, kõige kaugema koseni – Diabloni. Koseni on raudtee peatusest vaja matkata ca 1,5 km. Matkal nägime rohkelt jõgesid ja kauneid vaateid. Külastajate lemmikuteks osutusid vöötoravad, kes suure kambaga mööda kitsast käetuge ronisid. Lõpuks jõudsime koseni. Tulla maailma teise otsa ja lisaks veel seal tulla lisaks reisiga pikk maa edasi ning olla lõpuks kohal. Diablo Throat. Viide pisukeseks näiteks siit

Mis seal rääkida. Ükski pilt ei anna seda edasi. Mürin, vibratsioon, udupilv kuristikust üles voogamas. Ning tohutu hulk vett kukkumas kuhugi. Mis vihm hommikul meid häiris? Täiesti mõttetu paanika. Märjaks sai seal hetkega. Vaatasime ja kuulasime seal oma tunni kindlasti.

Pärast seda vaatepilti ja kogemust möödus ülejäänud päev täis matkamist ning ülejäänud imeilusate koskede kaskaadide vaatlemist. Kahju, et lõpus mõned rajad suleti, kuna päev hakkas lõppema ning rahvuspargi valvurid juhatasid viisakalt külastajad väljapääsude suunas. Käimata jäi üks pikem rada, mis mõeldud just matkajatele. Samas neid treppe ja kuristikke, koskesid, vaateid oli palju. Ajusse kõike talletada ei suuda, see organ lihtsalt ei usu kõike nähtut.

Vihmametsa retke imelise päeva lõpp läks vihmasadu kuulates ja logeledes. Järgmisel päeval alustasime kojusõitu, mis oli pikk, aga ladus. Kõik lennud läksid plaanikohaselt. Isu lendamisest on nüüd mõneks ajaks täielikult täis. Lõpuks kodus. Kõige imelisem – saan vett otse kraanist juua.

Argentiina reisikiri nr 2

Põnev ja edukas kvalifikatsioon selja taga, tuli oodata kohe 1/48 ringi duelle. Hendriku vastaseks oli LAV kadett J. F. Wilsenach. Treenerina märkasin, et samasse sektorisse olid sattunud mingil seletamatul moel lausa kõik kolm LAV laskurit. See aga tähendas, et sama riigi treenereid ja esindajaid kogunes palju, mis omakorda lisab kindlust vastastele. Võrreldes kvalifikatsiooniga muutus ka tuul, mis kandis nooli paremale. Hendrik oli mures ning ebakindel. Lasud kandusid paremale ning kui J. F. Wilsenach osutas ootamatult head vastupanu, oligi häda käes. Meie sportlase seeriad ei olnud enam ligilähedalt need, mis kvalifikatsiooni laskmisest võiks eeldada. 4:6 kaotus oli päeva lõpus valus. Panime pea kogu energia kvalifikatsiooni ja esimese ringi jaoks jäi vajaka energiast, julgusest, kindlusest. Nõnda lõppes see päev. Ma läksin ja jooksin korraliku kiire 10 km. Hendrik õppis.

Segavõistkonna võistluse vahele jäi terve päev, mille kasutasime treenimiseks. Pealelõunane aeg jäi puhkamiseks. Me ei läinud Hendrikuga jooksma.

Saabus 05.10, neljapäev. Hendrikuga ajasime varakult ennast jalule. Juba kell 9:40 algas võistlus ning enne seda vähemalt tund aega pidime saama kasutada soojenduseks ja sisseelamiseks. Koos Triinuga läks Hendrik soojenduslaskmisele. Tehti ka paar seeriat treeningväljakul segavõistkonna rütmis. 1/8 ringis saime vastasteks Venemaa esinduse. Prooviseeriate ajal tõusis juba mõningane tuul. Seega olukord oli mänguline ning kes esimesena kindluse kätte saab, see kaalukausi enda kasuks kallutab. Esimene seeria. Venema esimesed kolm lasku: 10, 9, 8. Meie võistkonnal: 9, 8, 8. Neljanda noole lasime esmalt meie – 8. Siis Venemaa noormees vääratas ja sai 6. Seega SET süsteemis lastavas duellis seis 1:1. Teine seeria. Venemaa: 9, 7, 9. Meie laskurid: 8, 9, 8. Neljanda lasu said esimesena tehtud venelased: 9. Viigiseisuks oli vaja vähemalt 9. Hendrik surus noole 10 peale ja setivõit! Läksime juhtima 3:1. Kolmas seeria. Oi, mis nüüd juhtus. Venemaa naislaskurilt esimene lask otse 4 peale! Raul treenerina ja tulejuhina rahustas laskejoonel meie võistlejaid. Kuigi kergelt ei tule siin midagi. Tuul mängib ja närvid kõigil pingul. 10, 9, 8 on venelaste järgmised lasud. Meil väga kindlat sooritust polnud. 9, 7, 8 ja lõpuks ikkagi 9. Aga setivõit jällegi meie ning skooriga 5:1 on Eesti võistkond võitnud ja liikunud edasi 1/4 ringi.

Uskumatuna tundunud seis, et oleme 36 võistkonna seas liikunud 8 parima riigi sekka. Nüüd oli vastaseks järgmine suurriik – Jaapan. Elevus eelmisest võidust veel veres asusime järgmist duelli laskma. Tase on kõvem. Meie lasud: 10, 8, 10, 8. Jaapan vastas kohe kindlalt 10, 9, 9,10. Set Jaapanile ja meie 0:2 taga. Teine seeria. Meil rabe ja ebakindel: X, 7, 8, 6. Jaapan ikka kindel: 9, 9, 10, 9. Järgmine set Jaapanile, meie 0:4 taga. Kolmas seeria: 10, 9, 10, 10 meilt ja see on juba väga kõva sõna ka Jaapani jaoks. X, 10, 9, 8 neilt vastu ja seis 2:4 Jaapanile. Neljas seeria: 7, 7, 9, 9. Jaapan ikka omal tasemel 10, 9, 10, 8 ning seega duellivõit Jaapanile 6:2

Peale segavõistkonda pidi Triinu veel jätkama 1/24 individuaalset duelli. Meie otsustasime minna taastuma ja jõudu koguma reedeseks päevaks. Jooksuringid seekord minul pikema ringi, Hendrikul lühem.

Uus päev toob loole järje.