Tag Archives: 2014

Loovtööd

Sagittariusel on hea meel olla oma noortele laskjatele abiks põhikooli riikliku õppekava täitmisel põhikooli lõpetamise tingimuseks oleva loovtöö tegemisel (Põhikooli riiklik õppekava, § 14 pt 4, § 15 pt 8).  Alljärgnevalt oleme avaldanud oma liikmete vibuteemalised lõputööd. Leidku järgnevad loovtöökirjutajad neist innustust ja julgustust omagi tööde sisuks vibulaskmist võtta! Õpilaste (teadus)töödele omaselt on tekstides mõningaid konarusi, aga kusagilt peab alustama ja kõige tähtsam on analüüsi- ja sünteesioskuse sidumine harrastatava alaga.  Continue reading Loovtööd

Nooled ja nooletupp

Ingrid Tamm ›  Tallinna Prantsuse Lüütseum, 2014 › Juhendaja Anu Uusmaa, kuraator Marju Tooming

Loovtöö – vibu nooled ja nooletupp

Sisukord

    1. Sissejuhatus
      1. Ettevalmistused
      2. Teema valik
      3. Materjali valik ja hankimine
    2. Valmistamine
      1. Noolte valmistamine
      2. Nooletupe valmistamine
    3. Kokkuvõte
    4. Kasutatud kirjandus
    5. Lisad
      1. Lisa 1 Pildid noolte tegemiselt
      2. Lisa 2 Pildid nooletupe tegemisest

Sissejuhatus

Valmistasin oma loovtööks 6 ajaloolise vibu noolt ning nende hoidmiseks vildist seljale käiva nooletupe. Sellisete mähitud sulgedega noolte kasutamine on teada üle Euraasia kontinendi, peamiselt kasutati neid sõjapidamises kuni tulirelvade leiutamiseni. Jahiks mõeldud noolte suled vaid liimiti noolepulga külge. Võtsin eeskujuks Inglismaal ja Briti saartel kasutusel olnud nooled, mida lasti kuni 100 kg väljatõmbega pikkvibudega. Nooletupe eeskujuks olid praegugi kastutatavad seljatuped.

Ajalooline hauapanuse leid Mongooliast.
Taaskehastaja poolt tehtud replika.

Ettevalmistused

Teema valik

Loovtöö jaoks teemat valides mõtlesin esmajärjekorras enda huvialadele. Pärast mõningast kaalumist jäid sõelale kaks võimalikku teemat, millega oma loovtööd siduda: vibulaskmine ning arhitektuur. Vibulaskmisega olen tegelenud juba kolm aastat ning arhitektuur hakkas mind huvitama natuke vähem kui aasta tagasi. Lõpuks valisin siiski vibulaskmise, sest olen sellega kauem tegelenud ning treeneri abiga leidsin ka sobiva teema loovtöö jaoks. Minu treener Anu Uusma pakkus välja võimaluse teha ise ajaloolisi nooli, mis tundus huvitav ning loovtööks sobilik. Temaga koos treenime Harjumaa suurimas vibuklubi Sagittarius.

Alustasin vibulaskmisega tegelemist 2011. aasta sügisel, kui läksin esmakordselt Sagittariuse vibuklubi treeningule. See aga ei olnud minu esimene kord vibulaskmisega kokku puutuda. Olin käinud paar korda varasematel aastatel Kajamaa vibutiirus perega aja veetmiseks pikkvibu laskmas. Vibulaskmine hakkas mulle kohe meeldima ja siiamaani meeldib see mulle väga. Lasen ikka veel klubi Sagittariuse eest ja olen vahepeal käinud paljudel võistlustel, saanud 2012. aasta Eesti maastikulaskmise meistrivõistlustel JFFSR kategoorias esimese koha ning osalenud nii Eesti kui ka Euroopa meistrivõistlustel.

Materjali valik ja hankimine

Kui oli teada, et valmistan nooli, mõtlesime alguses treeneriga, et teeme nende juurde veel nooletupe, käekaitsme ning näpulapid. See idee muutus, sest kõigi nende tegemine oleks võtnud liialt kaua aega ning raha. Seega otsustasime teha kuus noolt ning nooletupe.

Noolte tegemiseks oli vaja soetada noolepulgad, suled, puuvillast niiti (musta), pisut nahka, liimi sulgede jaoks ning nooleotsad. Suled tellisime Hollandist vibuvarustuse müüjalt JVD.

Noolepulgad, mida kasutasin on seedripuust. Seedril on niinimetatud „positiivne mälu“ ja neid on võimalik sirgendada. Samuti on seeder elastne, mis annab noolele vastupidavuse. Noolte valmistamiseks kasutatakse ka mändi, aga männipuit läheb pärast niiskuse saamist tagasi algsesse asendisse, kui see on olnud kõver, siis enam sirgendada ei saa. Kuusest tehtud nooled on väga haprad, märgist mööda lastes lähevad kergesti katki. Ajalooliselt on noolte valmistamiseks kasutatud ka sarapuud ja villast lodjapuud, lõunapoolsetel aladel bambust. Noolte eelarve: noolepulk 3 €, suled 3 tk 3 €, metallist ots 0,90 €.

Leedu tootja Sterele eeskujuks võetud nooletupp.

Nooletupe materjaliks oleks pidanud algselt valima naha. Nahast nooletupe tegemine on aga üsna kulukas – taimparknaha hind on 45-60 €/m². Püsimaks enam-vähem mõistlikus eelarves valisime materjaliks vildi. Vilt on käepärane ning samuti ajalooliselt korrektne materjal. Valisime pruuni vildi, sest pruuni värvi võis olla ka keskajal valmistatud lambavillast vilt. 42×60 cm vildilehti ostsin 2 tk Hobipunktist. Ühe vildilehe hind on 2,50 €, kokku kulu vildile 5 €, rihmale 4 €. Kokkuvõttes sain 60 € kulutuse asemel hakkama 14 €. Ühest vildist sai tupe põhiosa, teisest lõikasin 11 cm diameetriga põhja. Rihmaks ostsin laia vöö. See kinnitub ühelt poolt nooletupe seljapoolsele osale ja teise otsaga põhja külge. Nooletupe kokku õmblemiseks ning tikandi tegemiseks kasutasin kuldset värvi kevlarit. Kevlari sain vanadest Georg Puulinna varudest, kes tegi sellest kunagi Tallinan Dünamo abitreenerina vibunööre. Nöörimaterjalina on kevlar võrreldes kaasaegsete düneema (dynema) ja dakroniga (dacron) kordades kehvem, katkeb ootamatult. Nooletupe õmbemiseks sobib seevastu hästi.

Valmistamine

Noolte ja nooletupe valmistamises aitas mind suuresti juhendaja. Mul endal ei olnud mitte mingit varasemat kogemust nooletegemises.

Noolte valmistamine

Esimesena tegin valmis nooled. Alustasin kuue sirgeima noolepulga välja valimisega, nendest nooli tegema hakkasingi. Esiteks tuli saagida iga noole otsa kolme rauasae lehe laiune ja ühe saelehe sügavune sirge lõhe, millest hiljem sai noki. Pärast eelmainitu saagimist, lõikasin kuus väikest viisnurkset naha tükikest, mille liimisin nokide põhjade külge. Siis lihvisin nokide otsad ümaramaks ning põhjadele nahatüki ülale ümarama koha, kuhu vibunöör laskmisel kinnitub. Seejärel tegin nooltele mustast niidist sentimeetri pikkused mähised mis algasid kahe senitmeetri kauguselt noolte otstest ning liikusid ülesse, lõppedes, kui olid jõudnud veidi üle nahatükikese alguse noki põhjas. Seejärel liimisin külge suled ja tegin mähised nendegi ümber.

Noole osad

Mähised tegime noolte külge, sest saja aastase sõja ajal tehti sõja pidamise jaoks mõeldud nooli vaid mähkides. Sellel ajal kasutatavad liimid kuivasid lihtsalt nii kaua, et sõjas oleks liimitud noolte kasutamine puhas ajaraisk. Tänapäeval on mähised peamiselt selleks, et eristada pikkvibu ning ajaloolise vibu laskjat.

Eelviimase asjana noolte juures lihvisin need juhendaja abiga ühepikkusteks ning kinnitasin nooleotsad. Viimaks lakkisin mähised läbipaistva lakiga üle. Sellega olid nooled valmis.

Nooletupe valmistamine

Nooletupe valmistasin pruunist vildist. Kõigepealt lõikasin lõike järgi vildist välja põhja ja külje tükid. Kinnitasin need nööpnõeltega üksteise külge ning õmblesin kevlariga kokku.  Lõpuks kinnitasin nahast rihma nooletupe külge, et seda oleks võimalik seljal kanda.

Nooletupe joonis

Kokkuvõte

Nooled tulid välja kenad ja korralikud. Kujutasin neid küll alguses teistsugusena ette, kuid see oli seepärast, et ma ei teadnud kuidas mähised välja näevad. Olen ise oma tööga väga rahul, noolte valmistamiseks kulus küll üsna palju aega, kuid see oli huvitav ning uusi oskusi andev kogemus. Noolte tegemisel olid raskeimad osad noole otsa noki saagimine ning mähiste tegemine – nokide saagimine, kuna see on füüsiliselt raske töö ning mähiste tegemine, sest see on täppistöö.

Nooletupe tegemine õnnestus minu hinnangul hästi. Väikesed ebaühtlused tulid õmblemises sisse, aga üldiselt näeb ka nooletupp minu arust väga kena välja. Kõige raskem oli nooletupe juures põhi küljetüki külge ning küljetükk külje pealt kokku õmmelda, sest pidi tegema palju väikseid pisteid kinnises kohas.

Õppisin kui raske on nooli tegelikult ise teha, enne seda poleks kunagi arvanud et see nii palju vaeva ja aega nõuab. Õppisin ka vibu ja noolte ajaloo kohta, selle töö jaoks materjali otsides lugesin läbi palju artikleid ja veebilehti, kust sain teada kui suur tähtsus oli vibulaskmisel näiteks keskaegses sõjapidamises.

Valmis nooled

Kasutatud kirjandus

  • Wagner. John. A. 2006 Encyclopedia of the Hundred Years War Greenwood Press
  • Arrow 2013 http://en.wikipedia.org/wiki/Arrow (13. jaanuar 2014) English longbow 2014 http://en.wikipedia.org/wiki/English_longbow#The_arrow (13. jaanuar 2014)
  • Hundred Years War: English Longbow Kennedy Hickman http://militaryhistory.about.com/od/smallarms/p/englongbow.htm (13. jaanuar 2014)

Lisad

Lisa 1. Pildid noolte tegemiselt

Noolepulkade otste ära saagimine

 

 

 

Noolepulkade sirguse kontrollimine

 

 

 

Noki jaoks noolepuga otsa lõhe saagimine

 

 

 

 

 

Noki lihvimine

Lisa 2. Pildid nooletupe tegemiselt

Nooletupe tükkide väljalõikamine
Nooletupe tükkide üksteise külge õmblemine

San Marino EIACi kokkuvõte

San Marino IFAA meistrivõistlused siselaskmises kujunesid Sagittariuse laskjaile igati edukateks – 14 vibukütist seitsmele jagus poodiumikohti. Ühtekokku toodi koju kaks kuldset, kaks hobedast ja kolm pronksmedalit. Euroopa selleaastasteks sisemiestriteks krooniti Kristopher Kastehein JMFSR ja Alan Heidmeits JMBBR klassides. Hõbemedalid pälvisid Kristiina Kaarna AFLB ja Anne Sein CFFSR klassides. Pronksmedalid tõid Annabel Olgo JFFSR, Triin Lichfeld AFFSR ja Kristian Heidmets CMBBR klassis.Anne ja Kristian olid ühtlasi võistluste pesamunad ja kõige nooremad osalejad.
Eestlased olid medalisaagilt kolmandal kohal – itaallastele jagus 64 medalit 199 osaleja kohta (32%), sakslastele 17 medalt 23 osalejaga (73%), eestlased 7/14 (50%), Soome 6/11 (54%). 100%lise medalisaagiga läksid koju ungarlased, kes olid esindatud nelja laskjaga ning kõik saavutasid poodiumikohad. Kokku osales võistlustel 334 laskjat, mis on seni suurim EIACil osalenud laskjate arv. Suurima osalejate arvuga võistlusklass oli meeste sportplokk 44 laskjaga, järgnes meeste pikkvibu klass 28 laskjaga,


Võistluste tulemused IFAA kodulehel.

Sagittariuse vibulaskjad osalevad 2014 EIACil

29.10-01.11 toimuvad San Marinos IFAA Euroopa vibulaskmise sisemeistrivõistlused ehk EIAC 2014. Meenutuseks niipalju, et eelmine EIAC toimus Pärnus 2012. aastal ning sealt tõime klubile mitu rahvusvahelse tiitlivõistluse medalit.

Käesolevale võistlusele on Sagittariusest  vibulaskjaid kokku sõitmas neliteist sportlast. Enamus meie laskjaid osaleb sportvibu erinevates vanuseklassides. Lasteklassis Anne Sein, juunioride vanuseklassis võistlevad neidude poolel Annabel Olgo ja Liisi Tammar ning noormeeste poolel Kristopher Kastehein, Timo Loomets ja Kevin Marcus Aedla. Täiskasvanute  sportvibu meeste klassis osalevad Jaanus Gross, Mike Gross ja Marek Aedla, naisi esindab Triin Lichfeld. Barebow klassis on 3 laskjat – Kristian Heidmets lasteklassis, Alan Heidmets juuniorites ja Anu Uusmaa naistes. Pikkvibu klassis osaleb Kristiina Kaarna. Nii koosnebki eestlaste esindus peamiselt sagittaarlastelt – teistest eesti vibuklubidest osaleb vaid Saara Suurkivi Virumaa Vibulaskjatest JFFSR klassis.

EIAC 2014 korraldatab San Marino Vibuföderatsioon koos kahe vibuklubiga – Lunghi Archi di San Marino ja Gli Arcieri del Titano. Kaasatud on suurte võistluste korraldamise kogemustega Itaalia maastikuvibuföderatsioon FIARC, Euroopa vanima vabariigi olümpiakomitee ja San Marino Spordi- ja Turismiamet. Võistlustel osalevad 370 laskjat, kes muudavad San Marino võistluse suurimaks IFAA sisevõistluseks.

Võistluse kodulehekülg.