Category Archives: Uudised

Meie parimad võistlussportlased

Sportvibu

Hendrik Õun – 2017 aastal võitis meistritiitleid kadetid noormeeste ja ka meeste seas. Suurim õnnestumine noorteolümpiale kvalifitseerunine välihooaja viimasel jõuproovil Rosario noorte MM’il. Samuti segavõistkonna 6. koht ning uue kadettide noorterekordi püstitus (665 silma) samal võistlusel.

Kevin Markus Aedla – sportvibus pikalt kõige tugevamas võimalikus seltskonnas olnud noor, kes leiab ka omad võimalused üles. IFAA poolel päris korralikke esitusi teinud. Rumeenia sise-MM kuld.

Annika Sõelsepp – kadetid neiud sportvibu vanuseklass on väga tugev. Samas on järjekindel harjutamine parandanud Annika oskusi edasi, tulevad uued isiklikud rekordid ning avanevad ka temale omad võimalused.

Karmel Uuselu – noorte vanuseklassis saavutas 2017 aastal tiitlikatel ka esikolmikukohti. Karikavõistluste 2. koht! Usin harjutaja.

Merilyn Ann Lippur – 2017 oli katsumusrohke. Noorteklassi üleminek oli pingeline, kõik ei tulnud enam nii lihtsalt. Treeningutel näitab kõrgetasemelist noorteklassi laskmist, võistlustel ei olnud alati samas taktis. Tugev konkurent JAK’ist Agnes Patsman oli katsumuseks ees. Aga konkurents teeb tugevamaks ning 2018 sisemeistrivõistluste kuld näitab, et oleme endiselt õigel teel.

Anne Sein – pikalt tüdrukute tidettide vanuseklassis silma paistnud Anne saavutas 2017 mitmeid esikolmiku kohti tiitlikatel. Samuti osales edukalt mitmel IFAA välisvõistlusel.

Annabel Lattik on tidetid tüdrukud vanuseklassis tugevalt kanda kinnitanud, tase on vaikselt, aga kindlalt paranenud. Kirjas ka üks tiitlivõit eelmisest aastast. 2018 annab veel uusi võimalusi.

Joonas Kirnmann – üks värskemaid pildiletrügijaid. Kui leiab indu veelgi rohkem trenni teha, siis medalid ei hüüa tulles! 2017 aasta jooksul pidevalt ülespoole rühkinud ja nüüd noorteklassis Eesti esikolmikus, viimati tiitlikatelt hõbemedal.

Jaanus Gross – 12 aastat harjutamist ja treenimist on andnud aastaid häid kohti nii siseriiklikel, kui väljaspoolgi. Nüüd platsilaskmisest vaikselt taandumas, et noortele ruumi teha ning treenerina paremini abiks olla. Uued väljakutsed vibulaskejooksus ja selle ala propageerimisel.

Kalle Kirnmann – palju aastaid on möödas noorteklassi aegadest. Uuesti vibu kätte võtnuna tuleb päris korralikke tulemusi. Meelekindlust ja järjepidevust soovides!

Mike Gross – peale sõjaväes käiku sai korra võistlustel välja tuldud ning 20y tulemus oli päris korralik. Kui trenni uuesti alustada, leiaks meesteklassis uuesti väljakutseid.

Plokkvibu

Hannes Erik Kail – kolmas hooaeg on alanud kohe kullaga. Eelmistel aastatel vaikselt oma teed käinud Hannes Erik noppis pidevalt esikolmikukohti. Nüüd noorteklassi viimasel aastal soovime jätkuvat indu treenimisel, harjutamisel ning võistlustel.

Hugo Arvisto – Tore ja rõõmus tidett poiste plokkide poolel tekkinud. Harjutamine teeb osavaks. Oleme alles tee alguses.

Vaistuvibu

Martti Siitsman – meie vaistuvibu laskmise eestvedajaks kujunenud. Tulevad esikolmikukohad ja mõned võidudki. Kogume tarkust ja oskusi, järjekindlus viib sihile.

Pikkvibu

Richard Rannamets – paar viimast aastat hoidnud kõige kindlamalt poistest pikka vibu. Lähedalt laskmine on selge. Tiitlivõite päris mitu. Nüüd treenima ka pikemaid vahemaid!

Stella Maria Raudam – meie pikavibu traditsioonid jätkaja tüdrukute poolel.

2018 aasta sisemeistrivõistluste tulemused Lihulas ja Viljandis

2018 sisehooaeg on läbi. Võistlusi oli üksjagu.
Esimene tuleproov oli Tallinnas, meie oma klubi võistlusel, milleks oli Klubide Karika 1. etapp. 20Y laskmine on populaarne! Sisevibulaskmisvõistlustele sobilikke suuremaid spordirajatisi on hädasti vaja! Meie meelest oli tore võistlus, sisehooaeg sai korraliku stardi.

Veebruaris olime kahel välisvõistlusel. Kes Ungaris IFAA EIAC’il enda proovile panemas, kes WA Balti sisemeistrikatel oma oskusi täiendamas.

Märts oli sisetiitlikate aeg. Esmalt Lihulas 20y ja flinti läbimas. Ning Viljandi Vibuliidu sisemeistrikad. Treener Jaanus oli perekondlikul seiklusreisil USA’s (mille tegelik tagamaa selgub hiljem) ning kahjuks ei näinud pealt paljude laskjate tublit esinemist. Saime erinevates vibuklassides ja vanuserühmades kokku 10 medalit. Kuldasid kõige enam.

Suveplaanid 2018

Suvised laskmispaigad vajavad palju hoolt ja energiat. Samas on see aeg, kus suurem osa noori puhkab. Klubi sissetulekud on minimaalsed. Jõgisoo vibuplatsi hooldamine on olnud väga keeruline. Õnneks tulevad sellel aastal appi meie endised klubikaaslased NS Archery’st. Tallinna suvise laskmispaiga pidamise ja hooldamisega on olnud ka päris palju probleeme, sellel aastal on plaanis teha treeningud Kanaveres.

Kanaveres on treeningud maist septembrini kolmapäeviti alates kella 18-st , pühapäeviti alates kella 13-st. Kuni jaanipäevani jätkuvad treeningud Tallinna Teeninduskoolis teisipäeviti ja neljapäeviti algusega kella 17-st.

Suvelaagrid

Käesoleval aastal on plaan teha kaks lühikest suvelaagrit. Esialgne laagripidamise paik Kanavere.

I laager 3-5 juuli

Suunitlus noorte meistrivõistluste jaoks treenimine, klubi erinevate treeningrühmade noorte kokkuviimine, ühisüritused. Täpsema kava anname välja juunikuus. Orienteeruv hind 45 € laager või 20 € 1 päev.

II laager 10-12 juuli

Suunitlus anda ettekujutus vibulaskejooksust, võistlusreeglitest. Plaan teha jooksuharjutusi, kiirlaskmist, vibulaskejooksuvõistlus noortele. Üks eesmärkidest on ka kohtunike koolitus, kes aitaksid 13-15.07 Vibulaskejooksu Euroopa karikaetapi läbiviimisel Keilas. Orienteeruv hind 45 € laager või 20 € 1 päev.

2017 aasta kokkuvõte

Iga hooaja lõppemisel on hea teha järelvaade tehtule. 2017 aasta oli ühest küljest edukas, võistlus- ja tegevusrohke. Osalesime võistlustel, paljud uued huvilised on leidnud tee meie ridadesse.

Saavutatu on habras. Meie ala kandepind on siinmail veel väike ning arenev. Mitme klubid tegutsevad kitsal entusiastide missioonitundel. Mitmed klubid on lõpetanud tegevuse, kui võtmeisikud väsivad või kaovad. Sagittarius on püüdnud liikuda edasi mitmekesi. On olnud aegasid, kus on olnud rohkem treenereid ja treeninggruppe. Samas praegusel hetkel on lootust, et läheb paremaks. Sauele on planeeritud uus spordihoone, kuhu on arvestatud kõik sisetingimustele vajalikud nõuded vibulaskmises. Treenerikutse omistati 2017 sügisel veel ühele klubi liikmele – Martti Siitsmanile. Püüame omalt poolt suunata veel huvilisi omandama treeneri ja kohtunikukutset. Suurema kandepinnaga oleme jätkusuutlikumad.

EV100 Sagittariuse moodi

Eesti Vabariigi sünnipäevaks on kõlanud hulganisti üleskutseid teha riigile sajandaks sünnipäevaks kingitus. Kõigi teiste kingitusi saab vaadata sellelt lehelt, meie oma sündis spontaanselt ega saanud ka sinna kantud. 

Saue treener Jaanus koos teiste vibulaskjatega otsustas joosta EV 100. sünnipäevaks Tallinnast Haapsallu – nende kahe linna vahe on ca 100 km – ja viia sinna väike sinimustvalge lipp. Põhirõhk jäigi Jaanuse kanda, kaasa aitasid veel Andra, Mike, Mikk  ja Kristjan. Algus 7.50 Tallinnast Toompealt, lõpp 20.48 Haapsalu lossiplatsil. Võitis koostöö, mitmekesi ja üksi lippu edasi viies jõuti kohale. Kokku kulus kahe linna vahelise distantsi läbimiseks 12 h ja 58 min. Müts maha kogu meeskonna ees!

Jaanus läbis 81 km, Kristjan 35 km, Mike ja Andra kumbki 12 km ja Mikk 9 km. Esialgne plaan läbida Jaanusel üksi 100 km lagunes 72 kilomeetril, kui kümme ja pluss külmakraadi Jaanusest jagu said – edasi liiguti “teatejooksuga”, et ikka lipp viia edukalt lõpuni Haapsallu.  

 

Jooksu tegid algusest peale kaasa Mike ja Kristjan, kes turvasid jooksu autoga ning jagasid sööki-jooki ja infot. Mõlemad ka jooksid ning aitasid lippu rasketele hetkedel edasi toimetada. Mikk Saar saabus just selleks ajaks, kui Jaanus oli küma tõttu alajahtunud ning pidi hakkama moodustama vahetusi lipu edasiviimiseks. Mikk võttis lipu Mikelt ja Kristjanilt ja viis seda üksi 9 km võrra edasi. Andra  jõudis saatjaskonda Kuijõe kandis. See oli hetk, kus külmavärinad hakkasid võimust võtma. Andra püüdis motiveerida jätkama ja mitte kohe alla andma. Pealegi oli Andra organiseerinud Keilas Mike autos olijatele sööki-jooki. Koos läbisime mitu kilomeetrit. Hiljem, võttis Andra Mikult lipu üle ja ligi 6 km läbis üksinda Haapsalu suunal. Ja nii  vaheldumisi jätkati. Uuemõisas tehti väike puhkepaus ja viimasele 4 kilomeetrile mindi joostes kolmekesi – Mike, Andra ja Jaanus. Suured tänud Virge ja Margus Ratassepale, kes ilmusid appi ühel kriitilisel hetkel ja aitasid saada autot lõpp-punkti. See oli suur rõõm, et Keila inimesed otsustavatel hetkedel üksteist motiveerisid ja aitasid! Kirjeldamatult hea tunne oli lõpuks olla Lossiplatsil! Tänud kõigile kaasaelajatele ja abilistele! Valeri Larionov – terve päev alates Keilast oli teel ning jäädvustas teekonda oma kaameraga. Valdur Vacht – üsna pikalt oli rajal kaasa elamas ja pildistamas. Elfrida Gross – aitas sooja tee, toidu ja heade soovidega!

Jaanuse jooksuinfo: 98 000 sammu, 8 500 kulutatud kilokalorit.

Loovtööd

Sagittariusel on hea meel olla oma noortele laskjatele abiks põhikooli riikliku õppekava täitmisel põhikooli lõpetamise tingimuseks oleva loovtöö tegemisel (Põhikooli riiklik õppekava, § 14 pt 4, § 15 pt 8).  Alljärgnevalt oleme avaldanud oma liikmete vibuteemalised lõputööd. Leidku järgnevad loovtöökirjutajad neist innustust ja julgustust omagi tööde sisuks vibulaskmist võtta! Õpilaste (teadus)töödele omaselt on tekstides mõningaid konarusi, aga kusagilt peab alustama ja kõige tähtsam on analüüsi- ja sünteesioskuse sidumine harrastatava alaga. 

Ingrid Tamm, 2014 Nooled ja nooletupp

Siniste lohede legendi sünd

Meie klubi nimeks on Sagittarius. Sagittarius on ladinakeelne nimetus tähtkujule, mis eesti keeles on tuntud amburina. 2006 aastal loodud vibuklubi nimevalikul kaalusime mitmeid ja jäime tähtkuju ladinakeelse nimetuse juurde. Millalgi 2008 aasta paiku uuendasime klubi logo ja inspireeratsiooni pakkus siniste tuleleekide visuaal. Mõni aasta hiljem uuris treener Jaanus idamaade mütoloogilisi kujundeid ning silma hakkas järgmine asjaolu: sama tähtkuju Hiina astroloogias sümboliseerib asuursinine draakon. See tegelane on ilmestanud ka Hiina viimase keisridünastia lippu ning on olnud kaitsesümboliks Jaapani kultuurikoos, samuti ilutseb see tuhandete taoistlike templite väravatel.

Kus on klubi logo kõige paremini nähtav? Ikka klubisärkidel! Vaatanud meie klubi särkidele uuesti otsa, siis polnud kahtlust – antud tegelane on ilmunud alateadlikult meie esindussärkidele kohe algusest peale. Uutel särkidel ilutseb sinine lohe juba märksa realistlikumalt, lohe (draakon) sümboliseerib tarkust ja julgus. Mida vibulaskmises on vaja?

Meie treeningute ja võistluste sisemiseks väärtuseks sobib meie loheteema hästi. Sinised lohed on siinmail nüüd sündinud ja kasvavad aasta-aastalt. Me kogume vibulaskmises vajalikke tarkusteri ja julgeme neile elu sisse puhuda!

Logo lugu

Inimestena vajame narratiivi või lugu, millega end siduda, milles end ära tunda. Kui Sagittarius 2006. aasta novembris esimesele treeningule huvilised kokku kutsus, ei olnud veel kellelegi teada, milliseks üheskoos alustatud rada kujuneb. Esimesed seitse aastat kulusid enese ja oma koha määratlemiseks Eesti vibu- ja spordimaastikul. 

Esimene logo sai oma kujunduses tõuke Nike swooshilt. Heaks ei saanud tulemust pidada, ent oli olemas märk ja värvid, mille taha koonduda. 

Aastast 2009 tuli kasutusele sama logo uuendatum versioon, kus sinisele noolele sai lisatud tribali leegid.

Sellist logo kasutasime kuni 2014. aastani. Läheneva kümnenda tegevusaasta lähenemisega tundus hea mõte võtta ette radikaalsem logouuendus ja sellest ajast on kasutusel äkilisem logo, mille kõrvale tekkis ka signatuurne ikoon.

 

Siit algabki lugu, mida logo pildipoolele lisaks jutustada. Nii, nagu klubi veavad kaks treenerit, nii on ka pildile toeks sõna. Loe märki toetavat legendi siit.

Argentiina reisikiri nr 5

Iguazu retk peale võistlusi, preemiareis endale peale suurt võistlust. 17.10.2017, Keila

Argentiina noorte MM’i sõitu planeerides jäi koheselt peale mõte pärast võistluspäevi jääda veel mõneks päevaks kohapeale ringi vaatama. Samas jätsin lahtiseks, mida täpsemalt vaatama läheme. Reede õhtul (06.10) vaatasin lennupileteid eri suundadesse. Sihtmärkideks olid rahvuspargid (nagu laskja jutt juba :)). Google otsing soovitas Iguazu loodusparki, mis asub Argentiina kirdenurgas Paraguai ja Barasiilia vahel. 15 minuti pärast olid lennupiletid ostetud ja sealne majutus broneeritud. Reisiks Iguazu piirkonda võtsime kolm päeva.

Laupäeval, 07.10, käisime teiste koondislastega veel plokivõistkondade finaale vaatamas ning sellega meie võistlusprogramm lõppes. Soovisime teistele kaasmaalastele head kojusõitu või Mehhikosse suundumist ja pakkisime asjad. Iguazu reisile võtsime kaasa ainult seljakotid, vibuvarustuse olid Rosario hotelli töötajad nõus vahepealseks ajaks lahkelt enda juurde hoiule võtma.

Iguazu võttis meid vastu soojuse ning suure niiskusega – sattusime sinna vihmaperioodi ajal. Loodus kõik kevadiselt  õitsemas. Esimese päeva otsustasin veeta linnas, mis asub kolme suure riigi piiripunktis. Looduslikult asub see kahe suure jõe ühinemisnurgas, kus iga riigi kaldal asuvad ka piiripunktide postid ja platvormid ilusa ja võimsa loodusliku vaatemängu jälgimiseks. 

Järgmine päeva oli looduspargi külastuse kord. Takso on seal peamine liiklusvahend, hinnad seejuures üsna soodsad. Sõitsime majutuspaigast loodusparki, teel olid hoiatavad sildid erinevate metsloomadega, kes võivad vihmametsast ootamatult teele ilmuda. Ei olnud just kõige ohutumad elukad seal listis… Omaette teema on muidugi keel. Inglise keelt mõistavad väga vähesed, räägivad veelgi vähemad. Selles piirkonnas on palju indiaani päritolu inimesi. Nemad askeldavad üldse omas maailmas.

Eelmisel päeval mööda linna rännates märkasime palju kindlustatud elamuid. Slummid ning kehv prügimajandus torkasid silma. Tore aga oli näha, et loodusparki sisenedes need probleemid kadusid. Loodus on ikka võimas ja selle eksponeerimiseks on seal kõik päris hästi tehtud. Hommikul heidutas meid vihm (ikkagi vihmametsa ala) ja äike. Esimese atraktsioonina tuleb sõita kitsarööpmelisel raudteel lõpuni, kõige kaugema koseni – Diabloni. Koseni on raudtee peatusest vaja matkata ca 1,5 km. Matkal nägime rohkelt jõgesid ja kauneid vaateid. Külastajate lemmikuteks osutusid vöötoravad, kes suure kambaga mööda kitsast käetuge ronisid. Lõpuks jõudsime koseni. Tulla maailma teise otsa ja lisaks veel seal tulla lisaks reisiga pikk maa edasi ning olla lõpuks kohal. Diablo Throat. Viide pisukeseks näiteks siit

Mis seal rääkida. Ükski pilt ei anna seda edasi. Mürin, vibratsioon, udupilv kuristikust üles voogamas. Ning tohutu hulk vett kukkumas kuhugi. Mis vihm hommikul meid häiris? Täiesti mõttetu paanika. Märjaks sai seal hetkega. Vaatasime ja kuulasime seal oma tunni kindlasti.

Pärast seda vaatepilti ja kogemust möödus ülejäänud päev täis matkamist ning ülejäänud imeilusate koskede kaskaadide vaatlemist. Kahju, et lõpus mõned rajad suleti, kuna päev hakkas lõppema ning rahvuspargi valvurid juhatasid viisakalt külastajad väljapääsude suunas. Käimata jäi üks pikem rada, mis mõeldud just matkajatele. Samas neid treppe ja kuristikke, koskesid, vaateid oli palju. Ajusse kõike talletada ei suuda, see organ lihtsalt ei usu kõike nähtut.

Vihmametsa retke imelise päeva lõpp läks vihmasadu kuulates ja logeledes. Järgmisel päeval alustasime kojusõitu, mis oli pikk, aga ladus. Kõik lennud läksid plaanikohaselt. Isu lendamisest on nüüd mõneks ajaks täielikult täis. Lõpuks kodus. Kõige imelisem – saan vett otse kraanist juua.