Run-run-run as fast as you can…

… and shoot well. Kes seiklusi lähevad otsima, need neid ka leiavad. Keilas juulis alanud vibulaskjooksu avantüür sai teise jala alla Prantsusmaal Fontainebelaus Prantsusmaa Sõjaväespordi Keskuses (CNDS) 5.-7. oktoobril. Kui Keilas oli eestlasi esindamas kümmekond, siis Prantsusmaa etapile jõudis ainult Anne Sein. Siinkohal vabandused Heldur Hanni ees, kes andis igati märku valmisolekust samuti osaleda, ent joajuhtimine käis seekord team captenil üle jõu. Ehk vabandab seda kahe tiitlivõistluse kuhjumine kahele nädalavahetusele – septembris WAE 3D Euroopa meistrivõistlused ja nüüd WAE Run-Archery Euroopa karikasarja 2. etapp.

Halb plaan on parem kui plaani puudumine

Kogu see võistlus oli ettevalmistamatuse musternäide. Hirmsasti oleks tahtnud kogu osalemisest loobuda, aga korraldajad olid broneerinud majutused-toitlustused ilma ülesütelmisevõimaluseta – nii tundus mõistlik siiski osaleda ja teha sellest üks suhtehoidmistripp. Natuke oli tahtmist jõuda pildile ka – Keilast olid all täiesti viisakad etapipunktid, neid polnud mõtet täiesti vastu taevast lasta. Lennupiletid said ostetud alles teisipäeval – selline pea eest tundmatusse sõit. Prantsuse rongisüsteemist arusaamine viis viimasegi aruraasukese, nii tundus targem võtta rendiauto ja Waze toel ise võistluskohta jõuda. Mitte ainult meie ei plaanindu pahasti – tsimmaruke läbivajumist oli korraldajatel ka, alates info levitamisest ja lõpetades vastusega küsimisele “Kus te olete” – “Siin, ujula juures sööklas”. CNDS-i pääslas võttis meid loetud minutid enne üheksat õhtul vastu ootusmpäraselt umbkeelne administraator, kes pika pusimise peale aru sai, kes me oleme ja võtmed ja sissesõiduloa eraldas. Ujulat me saabunud pimeduses kohe üles ei leidnudki, nii saime õhtusöögiks kaasa haarata ainult kombinatsiooni ühest bagetist ja puuviljadest. Vastu ööd ei peagi sööma 😀 Info puudumine – soojenduste ja jooksude aegade kohta kiilus natuke kinni, õnneks trehvasime Anne Palau´d kui tarisime varustust tuppa ja nii saime teada, et jooksud ja söömine on mõnusasti lähestikku. Sellest teadmisest piisas ja hommikuti paistavad asjad alati paremad välja.

Suured ja väikesed tiimid

Hommikusöök oli selline… mmm… kontinentaalne. Krõbunad, puuviljad, maitsestamata jogurt ja kohvised joogid. IBIS 2007 Mannheim, ma ütleks. Ära surra ei lasknud, aga mingi eriline söögielamus ka polnud. Mis nüüd meist, aga CNDS-is ringitrampivad militaarid võiks olla igal juhul miskit paremat väärt. Väike peekoniriba ja oad näiteks. Olgu-olgu, ega me sinna gurmeetripile ei läinud. Kuigi – prantslastel vist nii kirglikku sidet toiduga pole kui itaallastel, aga neile vist meeldib süüa teha. Õnnestumine on iseasi ja enamus toorainest läheb prükki. Käsitöömeistrid hiinlased suudaks väljapraagitust pool valda ära toita. Sööklas olid kohal nii täiskoosseisus prantslased, sakslased, hollandlased ja venelased. Me olime valmis, et oleme ainsana ühe sprtlasega, aga ei – Tšehhist ja Marokost olid ka ühesed esindused kohal – seltis segasem. Naisi oli kirjas 16, mehi 35. Korraldaja Rifaut ootused olid vist suuremad, mingis kirjas ta mainis, et osalejaid saab olema 57, ju siis oli ärakukkujaid veelgi. Naisjuuniore oli 2 – Anne ja saksa neiu, noormehi vist 7 – no neid ikka oli, osadel habegi ees.

bty

Sanmarino tegemine

Jooksud jagunesid suhtkoht sama joonise järgi kui Keilas, alguses sprindi kvalifikatsioonid, siis poolfinaalid ja B-A finaalid, ikka naised enne ja mehed pärast. Anne jooksis eelringiga end 11-ks, 3 trahviringi lisaks, seekord läks põlvelt paremini kui püsti, ilmselt sai asendi võtmisega rohkem pulssi alla tuua. Aeg selline comme si – comme sa, ellimineerimisring läks paremini ja parema ajaga, aga B-finaaliks oli toss väljas ja samm tönts. Vahepal sai sebitud mixed teami jaoks mees ka – tšehh oli ka omapäi ja nii tegime EST-CZE segatiimi. Tšehh on muhe vend – laseb barebowna ja täitsa vahvasti, kvalifikatsioon läks tal hukka – noolealus lagunes ära ja nii sai ta aina aina trahvikaid lapata. Tema on ka üks neist, kes vibu seljas jooksevad. Seda trakside tootearendust oli päris palju näha, tuuniti jooksude vahepeal ka, küll teibi, küll viiliga. Mixed teamiga lippasid Anne ja Woicheck vähemalt ühest prantsuse tiimist kiremini – abiks seegi.

Pühapäevane pikk distants kujunes keeruliseks ja enesega võitlemiseks – nutt tuli peale ja läbi pisarate on raske lasta. Trahve muudkui kogunes, esimese tiiruga juba 3. Ja trahvikas ei olnud selline tühine 80 m ringike, vaid tummisem 150 m. Trahvikohtunikel oli juba hale – kõige noorem ju, nii see sanmarinotamine käib, et ajad teistel ka meele haledaks. Põlvelt läks pikale 900+ m ringile puhaste paberitega ja enne viimast tiiru sai hoog maha võetud – seal püstitiirust ainult 1 trahvikas. Aeg koos trahvidega parem kui Keilas – 37 min. Toona said tiirud puhtalt läbitud.

Pärast laskmist kibekähku kohvrit pakkima ja siis sööma, supsti pika ringi autasustamiselt ka läbi. Rahvas koondas vägesid naiste ja meeste meeskonnavõistluste jaoks. Ja siis tuli üllatusena – “Ma võiks tegelikult selle ka kaasa joosta”. Nagu päriselt ka – seda poleks osanud oodatagi. Kui rendiauto tagastust poleks kella 16:15ks võtnud (lend Riiga väljus 18:30 ja igaks juhuks aeg ongi igaks juhuks ju võetud), siis tegelikult oleks täitsa jõudnud ka. Pärast lihtsalt tšauhh! kola autosse ja märg laps sinna otsa. Meeskonnakas pole ju pikk – 400 m ring, 1 tiir, veel üks ring ja vahetus järgmisele. Aeg oli ka esmasest plaanist tund aega varasemaks toodud, aga siin jälle see info levitamise ikaldus. Järgmine kord planeerime paremini. AirBalticul on Tallinn-Pariis otselennud täitsa olemas, peab ainult pikemalt sättima – välja kolmapäeva õhtul ja tagasi esmaspäeval. Siis on küll kaks lappes päeva, aga küll see riik on piisavalt suur, et seal ringi paarutada. Ma väga loodan FFTL võtab siiski ka uuel aastal ühe etapi tegemise taas endale. Võsatrumm kõmises, et äkki teevad tšehhid, aga eks me näe. Nove Mestosse saaks autogagi.

Kiire shopingutripp

See on ikka ikaldus, kui ostukeskused pannakse laupäeval kinni juba kella 19-20-st ja pühapäeval ei tehtagi lahti. Kus siis saab ebaõnne maha laadida? Tuiskasime kohe pärast jooksu 16 km kaugusele lähimasse ostukasse – mul oli hirmus tahtmine teha väljapanekuvaatslust Decathlonis ja Anne pidi võtma kaasa kingituse klassiõele, kelle sünnipäevale ta laupäeval ei jõudnud – Carrefour, ma ütlen – see aitab ikka hädast välja. Ja pühapäeval sain ma ka oma ostusutsaku – tund aega on paras ära kulutada hääldamatu nimega kohas parkimiskohta otsides ja püüdes välja mõelda, kas ja millisest poest midagi vaja on. Tegelikult ei olnud ju, mis siis, et H&M-is jäi ise näpu külge üks lillelise skeletiga väike must kleit – halloween, see on ju kohe 😀 Ju siis selle Shopping Parki omanikud otsustanud kokku korjata turul olevad rahad, mis muidu oleks kulutamata jäänud.

RIX

AirBaltic on muidu tore lennupakkuja, aga see ei lähe kohe mitte, et pühaba õhtul ainult Riiga saab. Nüüd tuleb meil öö mingil viisil mööda saata, et uuel hommikul kella 8:30ks olla Tallinnas.

bty

Tulemused

Please follow and like us: