Kuidas võitvad sportlased mõtlevad

Sõudmise olümpiapronksi Allar Raja ettekanne Kultuuriministeeriumi korraldatud rahvusvahelisel konverentsil „Treenerite roll ühiskonnas. Lisades väärtust inimeste ellu“ 14. juulil Tallinnas. Tõlgitud inglise keelest.

Tere kõigile – treeneritele, sportlastele ja spordisõpradele!

Minu nimi on Allar Raja ja mul paluti rääkida sellest, kuidas mõtlevad võitvad sportlased.

Järgnevalt räägin oma kogemuste põhjal ning keskendun mõnedele mõtetele, mis mul oma 20-aastase spordikarjääri jooksul tekkinud on.

Kõigepealt tuleb ära öelda, et kui oled võitev sportlane, aetakse sinu eest peaaegu kõik korda ja organiseeritakse ära. Sinul endal ei olegi vaja eriti millegi üle muretseda. Sulle tagatakse treeningute jaoks hea keskkond, vajalik varustus ja vajalikud inimesed. Ja kui sul ka on vaja midagi enamat, siis järelikult on sul põhjust seda küsida ja su tulemused annavad selleks õiguse. Nii et kõik paistab ideaalne – vähemalt siis, kui oled võitev sportlane.

Aga ma usun, et sportlase elus on enamat kui võitmine ja võitmise taga on veel midagi enamat – see miski, mida igaüks ihaldab ja edu eelduseks peab. Sa küsid endalt: kas sa oled rahul, kas sa oled õnnelik ja kas sa naudid protsessi? Kas sa kasvad inimesena, oled üha positiivsem, eetilisem ja moraalsem? Mina usun, et kui tahad oma töös midagi saavutada, pead olema hea, lugupidav ja avatud inimene – ükskõik, mis valdkonnas karjääri teed. Ja olulisim, mis aitab eesmärke saavutada, on head ja terved suhted oma lähimate meeskonnaliikmetega – nii isiklikus kui ka tööelus.

Need on põhilised küsimused, millele ma iga päev mõtlen. Kui olin noorem ja tahtsin olla parim, ei vaevanud ma end tulevikule mõtlemisega – pean silmas eetilisi ja moraalseid küsimusi. Olen tänulik, et mu perekond ja treenerid on minust minu hinnangul siiski üsna normaalse inimese kasvatanud :)

Võib öelda, et võitmine ei ole spordis peamine ja suurim eesmärk. Et olla edukas sportlane, tuleb arendada väärtusi ja oskusi, mis teevad sinust esmalt hea inimese. See vastutus lasub peamiselt vanematel ja hiljem treeneritel. Kui sportlase ja treeneri suhe on hea, siis on ka pärast edukat võistlust rohkem, mida tähistada. Lisaks saavad mõlemad – sportlane ja treener – läbi jagatud kogemuste koos kasvada ja uuele tasandile jõuda. See on sügavam kui lihtsalt võidud ja kaotused. On oluline, et sportlased kasvaksid inimestena ja toimiksid paremini ka meeskonnana, eriti noorsportlased.

Toon nende mõtete selgitamiseks paar näidet oma kogemustest.

Esiteks olen paaril viimasel aastal märganud olukordi, kus noorsooklassi sportlased (vanuses 18-23) sihivad maailma tipptulemusi ja on selleks endast kõik andnud, kuid hoolimata pingutusest jääb soovitud tulemus tulemata. Siis mõtleb noor sportlane, et võibolla on viga hoopis meeskonnas ning hakkab kõiges kahtlema. Ta paneb küsimärgi alla kogu treeningmetoodika, tehnikad, treeningrežiimi ja hakkab otsima midagi uut ja paremat – kahjuks omapäi, mitte meeskonnaga koos. Loomulikult leiab ta midagi, mida peab paremaks – rohi on kuskil mujal ju alati rohelisem. Järgneb lumepalliefekt. Ta tahab vahetada treenerit, tehnikat, metoodikat jne. Minu kogemuse järgi on need aga väga harvad juhused, kus noorsportlane suudab ise teha nii fundamentaalseid muutusi ilma oma treeneri või meeskonna toeta.

Sellisel ajahetkel on just oluline, et treener astuks esimese sammu ja tuleks noorsportlasele vastu rohkem kui poolele teele, et koos lahendada arusaamatused ning taastada usaldus ja avatus. Sest just seesama treener saab aidata otsida lahendusi ning olla sportlasele toeks kogu tema karjääri vältel. Hiljem saab just sellest treenerist inimene, keda sportlane kõige enam usaldab.

Ka mina olen selles olukorras olnud ning mul on väga hea meel, et minu esimene treener aitas mul sellest olukorrast aru saada ning näitas mulle, mis on kõige olulisem – suhted. Suhted meeskonnaliikmetega, suhted treeneritega, suhted toetajatega. Minu esimene treener tegi mulle selgeks, et ma olen oma lühikese sportlaskarjääri jooksul läbi teinud väga suure arengu ning et mul on olemas kõik, mida ma vajan selleks, et kasvada veelgi nii sportlase kui ka inimesena. Treener ütles mulle: „Ole kannatlik ja tee oma unistuse nimel tööd – see pole lihtne, kuid me usume sinusse!“ Tänu sellele jutuajamisele on meil väga lähedane side ning sellest ajast alates olen alati tundnud vabadust midagi kartmata arutada ja vaielda ükskõik millistel teemadel. See oli minu jaoks piisav, et paigale jääda ja ennast tõestada. Ma tundsin end turvaliselt, mistõttu sain võtta riske, mis aitasid mul tõsta oma sportlikku sooritust ning pühenduda sajaprotsendiliselt. Aga olümpiafinaalis läheb vaja veel natuke rohkem.

Ma tõesti väärtustan kõrgelt treenereid, kes suudavad välja teenida sportlase lugupidamise ja end autoriteedina kehtestada, olles samas avatud, nii et ka sportlane saab end avada. Ütleksin, et minu nägemuses on treeneri roll olla sportlase eeskuju või mentor.

Kui treener ja sportlane suudavad kriitilised hetked lahendada, tugevdab see nendevahelist sidet. Usun, et oleme kõik ühel meelel, et treeneri ja sportlase suhe mõjutab oluliselt sportlase sooritust. Treenerid peavad mõistma, et nende töö ei seisne üksnes sportlase füüsilises arendamises, vaid nad valmistavad oma noorsportlasi ette edukaks eluks.

Minu teine näide räägib sellest, miks suhted on kasvujärgus olevatele võitvatele sportlastele olulised ning see on seotud sellega, miks tuleb oma eesmärkide saavutamiseks olla avatud inimene, kes peab teistest lugu.

Isegi individuaalsportlast ümbritseb tema meeskond – sinna kuuluvad treener, füsioterapeut, sponsorid, arstid, perekond jt. Selleks, et olla enesekindel ja saavutada enam, peab vundament tugev olema. Nagu Maslow püramiid, kus põhivajadused peavad olema täidetud, et järgmistele astmetele liikuda. Usun, et need põhivajadused sportlase jaoks on suhted oma treeneri, tiimiliikmete ja tugigrupiga. Nad peavad olema usaldusväärsed, asjatundlikud ja toetavad kõigis olukordades – nii võites kui ka kaotades.

Üks näide, mis meenub, puudutab võistlusolukorda maailmameistrivõistluste finaalis. Meie – kõik neljapaadi liikmed – olime murdumise äärel. Olime väsinud ning tundus, et meil ei ole enam mitte midagi anda. Me eksisime. Medalivõiduks läks vaja ainult ühte lauset meie meeskonnaliikmelt. See lause oli: „Venelased kukuvad.“ J See oli kõigest üks lause, mille meeskonnakaaslane kuuldavale tõi, aga kogu meeskond mõistis koheselt selle tähendust, konteksti ja allikat. Me tundsime oma meeskonnakaaslast, kes selle lause ütles, ja teadsime kohe, mida see tähendas – et me peame kuidagi leidma veel jõudu, andma 110% ja meil on võimalus võita MM-i medal. Seda poleks juhtunud, kui me poleks oma meeskonnakaaslast tõsiselt võtnud või kui me poleks teadnud selle väärtust, et see sõnum tuli just temalt. Me tundsime oma meeskonnakaaslast niivõrd põhjalikult ja see aitas meil võita medali.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et tegelen jätkuvalt sõudmisega ja naudin seda rohkem kui kunagi varem. Mulle meeldib ja mind motiveerib see, kui treeneril ja meeskonnaliikmetel on ühine soov saada üha paremaks igas aspektis ning nad on avatud teiste sportlastega koos kasvamisele. Hoolimata tõsiasjast, et oleme sõudmises peaaegu kõik võimaliku juba saavutanud, näen ma, et meil on endast veel anda, et jõuda veel suuremate eesmärkideni sportlasena ning saada inimesena veelgi paremaks.

Lähtetekst siin.