Argentiina reisikiri nr 1

Eesti noortekoondise ridades osalenud sportvibu kadett Hendrik Õuna ja tema treener Jaanus Grossi Argentiina noorte MM võistluste muljed ja kokkuvõte.

2017. aasta pika välihooaja lõpetasime kõige suurema ja võimsama noortevõistlusega maailmas – noorte MM’iga vibulaskmises. Võistlusel osales ligi 500 sportlast erinevates vanuse- ja vibuklassides. Eesti koondis oli väljas 7 sportlasega. Olgu kõik mainitud: Karl Kivilo (sportvibu juunior), Maris Tetsman (sportvibu juunior), Lisell Jäätma (plokkvibu juunior), Hendrik Õun (sportvibu kadett), Alexandra Põllumäe ja Triinu Lilienthal (sportvibu kadett), Meeri-Maritta Paas (plokkvibukadett ) ja Robin Jäätma (plokkvibu kadett). Sagittariuse kokkuvõttes keskendume Hendrikule.

Meie kohalesõit kestis kaks päeva. Nagu ikka ei saa laia maailma ilma Lufthansa ja Saksamaata. Münchenis tegime  linnaekskursiooni – parasjagu oli sakslastel toimumas Oktoberfest. Kõikjal käisid baierlased oma nahkpükstes ja sulgkaabudes ringi. Vahva meeleolu nakatas ka meid. Lennujaam on linnaga hästi ühendatud, seega kui lennujaamas järgmise lennu ooteaeg on 5-6 tundi, tasub linnasõit kindlasti ette võtta.

Lend läks edasi Frankfurti ja sealt saime koos Korea ja Saksamaa koondisega suunduda Buenos Airese lennule. Meile oli see esmakordne kogemus ülipikk lennureis läbi teha. Buenos Aireses oli vastas korraldajate buss. Reis Rosariosse kestis veel 4 tundi lisaks. Kehad olid sõitmisest ja istumisest tuimad. Kui lõpuks hotelli voodis lõunauinakut tegin, oli keha ülimalt tänulik lõpuks saabunud rahu üle.

Aklimatiseerumine peale pikka sõitu on väga vajalik. Ülejäänud Eesti noortekoondis oli saabunud varem ning juba treenimas. Meie esimene trenn toimus laupäeval, 3 päeva enne kvalifikatsiooni. Võtsime rahulikult ning lasime kehal taastuda. Seda enam oli ootamatu, mis juhtus pühapäeva öösel. Raju ja äike sõitis võistlusplatsist nii üle, et korraldajatele võis kaasa tunda. Väljak oli puruks, telgid laiali. Seega kuulutati pühapäev treeningvabaks. Läksime Hendrikuga jooksma.

Esmaspäeval kuulus kavva ametlik treening ja varustuse ettenäitamine. Ärevus juba veidi kasvas. MM võistlustel kohtub sportlane oma ala kõige tugevamatega. See pole enam lasteaia mäng vaid tõsine enesekontrolli proov. Keskendusime laskmisele. Seeriad andsid lootust, et vorm on õige ajastusega. Kui vaid vaim ei murduks ja sportlane vankumatult oma tegevusele keskenduks. Läksime Hendrikuga pärast kergele jooksule.

Esimene võistluspäev. Meile soodne, pealelõunat oli tuult vähem. Juunioride esitus hommikul polnud päris lootusrikas. Anname endast kõik, mis leiab. Esimene pool. Inspireerusin oma lemmikumuusikast ja püüdsin oma flowseisundist ka sportlast nakatada. Veidi rabe, polnud sellist eneseusku, kui prooviseeriates. Oma sai tehtud, 55-52 silmased seeriad. Vaheajal rääkisime muusikast. Mainisin Hendrikule, mida ma Spotifyst kuulan. Tundus, et veidi pinge langes ja läksime uuesti tulejoonele. See, mis järgnes on iga treeneri unistus. Esimese lasuga saime soorituslikult hoo sisse ja enam tagasi ei hoidnud. Tõeline flowseisund nii treeneril, kui sportlasel – 58, 57, 57, 60, 56, 56. Nii hästi pole kunagi varem Eesti sportvibu kadett järjest lasknud ja seda teha MM’il, parim asi, mis sai juhtuda. Vorm oli hea ja lõpuks sai Hendrik ennast tõeliselt realiseerida. Saime tõsta ennast lausa 15 positsioonile! Ning ka segavõistkonna osas jõudsime 16 parima sekka! Triinu tegi neidude poolel ka hea esituse. Tublid noored!

Uus jutujupp juba homme.